nad pole halvad, lihtsalt erinevad

Eile tulid mingid venelased meiega kargama, kui me pargis istusime. Ei suuda minu mõistus välja arvutada, mis sunnib üht tõugu inimesi teistega juhuslikul alusel tüli norima? Et tõestada oma paremust? Mille alusel? Kes oma organismi rohkem ribadeks rebib emaste üle? Füüsilisel skaalal edevam on? Ju siis. Kurb oli see, et tegemist polnud sõbraliku ületrumpamisega, nagu eesti liigikaaslased omavahel, vaid kõige ehedama pimeda põlgusega, mis tulenes nendepoolsest ksenofoobiast. Seda oli kurb vaadata.

Nii palju, kui ma tahaks seda ka mitte tunnistada, on venelased (vene päritolu kodanikud, mittekodanikud, kes iganes) siiski teistsuguste arusaamade ja mentaliteediga, kui eestlased. Olgu tegemist vanamehe või noore eidega, on neil kõigil ühiseid jooni, mis igapäevaselt ilmnevate näidetena kinnitavad erandit. Ma kadestan seda, kuidas nad ühte hoiavad, ehkki see kohutab mind. Nende on vähe teistsugune arusaam eraomandist, mis võib olla ka sotsialistliku ajuloputuse kõrvalnäht. Nende kultuur ja keel, mille üle nad uhked on. Nende lembus tugevakäelise võimu vastu, on selle teostajaks siis tsaar, president või karja juhtiv lombakas hunt.

Selliseid asju on minust muidugi triviaalne väita, töötan ma ju viis päeva nädalas firmas, mille töötajatest 75% tunnistavad emakeelena vene keelt. Mul ei ole neist enamuse vastu siiralt midagi, nad on väga meeldivad ja sõbralikud kolleegid. Ent siiski kumab kõigest sellest läbi nende maailm, mis erineb minu omast kardinaalselt. Ja ma pole päris kindel, et tahan hoida neid kaht nii lähestikku.

Tunnen vahel justkui elaksin kuskil kriisikoldes. Kus käib pidev laamade hõõrdumine nagu serblaste ja albaanlaste, iisraellaste ja palestiinlaste või Põhja-ja Lõuna-Korea elanike vahel. Kus kõrvuti elavad rahvused päevade ja nädalate kaupa üritavad omavahelist vaikivat põlgust alla suruda, mille põhjust õigupoolest enam keegi ei mäleta. Ning kus iga suvaline liblika tiivalöök võib põhjustada tsunaami.

Kui mul vihast silme eest mustaks läks, tegin rahumeelse ettepaneku mujale minna. Nad olid ikka ropus enamuses ja mina oma ilusat keha selliste tölbakatega lõhkuma ei hakka. See ei oleks tõestanud antud kontekstis kellelegi midagi. Kahju, et sellistele probleemsetele teemadele pole lihtsat lahendust. Igatahes minu õhtu (ja ka kogu minu tulevane eelarvamuslik arusaam venelastest) sellega rikutud.

//Jaylib - Champion Sound

groove armada - get down

Ma ei tea, miks see mulle nii meeldib. See, kuidas popkultuur varastab mingi indie-elemendi ja teeb selle enamusele mälutavaks. Äkki sellepärast, et see on maitsev? Väärakad reggae-imitatsiooniga ebameeldivad naisvokaalid on in suure tähega. Jaapani tugevate globaliseerumismõjutustega popkultuur on in suure tähega. Odava sündielektri kõlaga bassiliinid on siga-in. Loopimine ja bounce´imine on in. Kõik selle loo puhul on lihtsalt in.

Kogu sitt sai alguse ikka videost, mille MTV mulle koju tarnis. Midagi nii süngelt roosapoppi, sellise pehme britiliku sarkasmiga on raske mööda lasta. GA on alati osanud poppi teha selle parimal kujul. Professionals. I likes it.

kevad on südames, kurat

Ja kevad ongi südames. Minul väljendub see mitut moodi hullumeelsusena.

Loominguline kihk. Kirjeldamatu tahe saada hingelt maha kõik teemad ja viisijupid, mis talvega kokku leiutatud ja harjutatud (mis vaibub sujuvalt peale tööpäeva, sest jaks on otsas). Samuti kihk haarata värvipurgi järgi ja teha seintele koopajooniseid oma initsiaalide või millegi seonduvaga (mis vaibub sujuvalt peale tööpäeva, sest jaks on otsas).

Kohutav kihk liikuda. Plaan minna Inglismaale tööle on asendunud kirjeldamatu tungiga seista Riia maanteele ja ajada näpp püsti. Tegelik sihtkoht Tiibet on veel vähe kaugel (nii ajaliselt ja rahaliselt), ent lähem ekstreemturism on väga welcome, stiilis Euroopa. Ma pole elus kunagi midagi väga impulsiivset teinud ja täna tundsin, et asi on riski väärt. Nädalavahetusel tahaks midagi rumalat teha, tõesti.

Kohutav kihk end kätte võtta ja otsida lõpuks uus töö. Ma tean, milline, ma tean, kuhu ja kelleks ja ainus, mis mind takistab, on üks A4 paberileht, mida ma ei oska täita, sest tahan selle teha sama põhjaliku, ilusa ja sügavmõttelise, nagu Tolkieni saaga. Arvatavasti.

Kohutav kihk... Oot mis see nüüd oligi? Armastus südames? Nääh, vale vastus. Armastusega on jumalast persses, mis annab korraliku põntsu mu niigi nigelale enesetundele. Aga ma ei põe selle pärast eriti ja töötan välja teaduslikku meetodit aseksuaalsuse saavutamiseks. Ja nii edasi.

PS! Mängige seda lõbusat mängu, see on sitax fun.

//Bonobo - Flutter

tallinna kuningas tuleb tagasi

Kena kuulda, et erakonnasiseselt kõik happy ja üksmeelne. Ja et Ratas oligi nende arusaamas istmesoojendaja, kuniks Savikas ministrit mängimas käis. Loe ise, kui ei usu.

//The Pharcyde - Runnin´

strobomeeter

Käisin reedel Viljandis. Teadsin, et tüübid lähevad sinna mängima. Keskpäeval Hanno plinkis mulle ja küsis, kas tulen ka. Et saan auto peale. Ütlesin, et kui flaieri sebib, tulen. Lubas sebida.

Võtsin varem töölt lahti, lendasin koju. Hanno koos Lica, Hanna ja valge mersiga ootas maja taga. Korjasime Miku ka Veerikult peale ja hakkasime Viljandi poole veerema. Mingi Clipz & Die miks mängis taustaks. Tee peal mõtlesime välja strobomeetri - spidomeetri, millel kellad armatuuris on asendatud strobolambiga. Päris põnev oleks sellisega sõita. Sittagi ei näeks, aga nalja saaks.

Laadisime Hanna maha, siis käisime peopaigas ja laadisime tümmi maha. Käisime uuesti Hanna juures ja viisime auto maha ja edasi shoppama. Kerged napsud. Viisime joogid peopaika, panime tehnika püsti ja käisime söömas (kas enam kuivemini annab seletada? kindlasti annab, ma tahan sellega lihtsalt kiiresti maha saada). Liverpoolis on head toidud, julgeks soovitada.

Peo kohta ei oska midagi märkimisväärset rääkida. Meie tüübid esinesid nö. kõrval saalis st. suht koridoris. Põhiläbu toimus samas niikuinii fuajees, kus lasti mingit hausipaska selle halvemas tähenduses. Hendrik tegi sitaks hea dubstepi seti, Wheely miksis erinevaid partybangereid ja meinstriimi, Lica ja Moose tegid b2b ja lasid ka hullu. Mina käsin tagaruumis tinutamas ja tuiasin niisama ringi. Ei olnud seda nooruslikku jaksu. Kuniks..

Mingi uks viis pimedasse ruumi, mis osutus saaliks. Suur kultuurimaja saal, hämar ja täiesti inimtühi. Pistsin klapid pähe ja reivisin oma mussi järgi. Üksi keset hiigelsuurt saali. Kaif. Masta Ace, El Da Sensei, Connected Peoples ja Jaylib. Sellised asjad mulle meeldivad.

Võtsime Mikuga värvid ja käisime soperdamas. Tuli jälle meelde, kuidas asjad käisid. Jah, ma tahan seda teha jälle. Ööseks saime Hanna juurde.

Hommikul tulime poole ühese bussiga ära. Ilm oli ilus, liberation mürtsus kõrvades ja tasku puhtaid käppe täis. Midagi on siiski valesti... Ahjaa. Puud on veel raagus. Muidu on peaaegu nagu kevad.

[lühike pildiülevaade toimunust]

//Evil Nine - Crooked feat. Aesop Rock

ikka high

Kohutavalt äge, kui ärkad hommikul ja oled endiselt täis. Ja välja magada ei saa, pead midagi tegema ka. Ja see liks lihtsalt ei lase su verest jalga. Brrh.

Tegelikult mulle isegi meeldivad järgmised hommikud. Need on nii magusalt masendavad, mõttetud. Ja siis sa hakkad asjade peale sisuliselt ja konstruktiivselt mõtlema. Ei mingit agressiivsust ega provokatiivsust ega põhimõtetest lähtuvaid perspektiive. Kõik on kuidagi tasakaalus ja loogiline. Kõik on selge. Nagu vesi mu 43ndas topsis hommiku jooksul.

Jah, mõned oma elu parimad mõtted olen ma pohmas või kivis peaga mõelnud. Kolleegid muidugi saavad aru, mis värk on, aga nad ei armasta mind ju tegelikult nii ehk naa.

//Promoe - Long Distance Runner

fail > shave ass...

Okei. Täna hommikul jälle mingi Kalevi ona ja seega kohutavalt palju tellimusi kohutavalt lühikese aja jooksul. Viimasel ajal on just need nädala algused pöörased ja nädalalõpud rahulikud.

Öösel kõva viis tundi maganud. Kõigepealt ei saanud magada, kuna liiga head ideed jooksid pähe ja pärast ei saanud und. Hommikul ärkad peavaluga, ilma kohvi ja lukkudeta otse tööle bljät ülemus tuleb selja tagant byaaahh! Ja päev otsa käib vaatamas mida ma teen, hullult segab keskendumist. Mingi vari hiilib pidevalt selja taga nagu byaaaaah!

Niisiis päeva jooksul sai edukalt lõpetatud viis tööd, praegu veel kaks-kolm lõpetada. Tehtud umbes kümmekond. Enamus Kalevi töödest tuli kas minu või kujundaja hooletuse tõttu ikka uuesti teha.

Kell on kuus õhtul ja ikka on veel kolm kalevi tööd vaja teha. Suht üheselt leidsime kujundajaga, et väsinult ei saa tööd teha. Järgmine kord paluksin pikemaid tähtaegu ja sööge üldse parem Pere leiva ja Fazeri tooteid. Ma olen peast loll ja lähen koju magama.

//Method Man - Bring Da Pain

jkl

Laupäeva pärast on suht häbi. Ütleks, et enam ei tee, aga milleks endale valetada, kindlasti teen. Ja väga halvasti sealjuures. Ärme sellest enam kunagi räägi.

Pühapäeval ei käinud kuskil. Eku kutsus Rafuga ja kofiga videofilmima, aga ilm oli ikka liiga sodi ja lükkasime edasi.

Blogger seksib endiselt näkku. Kummalisel kombel ainult mu kodust. Peaks elukohta vahetama.

//Quasimoto - Privacy

kellataguja

On umbes taoline ütlemine, et on kaht sorti ülemusi - ühed, kes nõuavad, et töötaja oleks õigel ajal tööl ja teised, kes nõuavad, et töö oleks tehtud. Minule sattus see esimene variant.

Sel nädalal suutsin hilineda lausa eeskujulikult, nii et annaks silmad ette ka riigikogu liikmetele. Kolmapäeva hommikul näiteks kaks ja pool tundi. Mis ei takistanud mul veel lõunal käimast ja õhtul viie paiku tööd pooleli jätmast. Nagu mustertöötaja lausa. Saan malka, nii et vähe pole, kuid nagu enamike asjade puhul on iva tegelikult hoopis mujal.

Ma pole varajane ärkaja ega eriti kerge unega. Magasin isegi teletorni blokaadi ja Estonia huku maha, mis must ikka tahta. Kuid ma vihkan seda, kui minu uneaega aetakse segi laiskusega. Eile ma ei suutnud sugugi magama jääda, pea oli ideedest paks. Need on need hetked, kui ei saa pastakat käest panna, sest sünnib midagi tõeliselt head. Mida juhtub suht harva. Nii et ma magan parem tööl, kui magan selle maha.

Kellalöömine kaheksast viieni ei sobi mulle. Vähemalt mitte see "kella kaheksast" osa. Muidugi, vara ärkamisel on omad plussid, eriti talvel, ent minu organism räägib teist keelt. Ma olen täheldanud, et kindlatel kellaaegadel on mu uni parem. Loomulikum ja aitab mul paremini välja puhata. Ma ei pea siin silmas erinevaid une etappe ega une kestvust, vaid kuradi looduse poolt mulle custom-made uneaega. Mis on umbes kella kahest öösel kümneni. Paraku kattuvad need niiöelda ärikellaaegadega. Pealegi suurt tolku pole vara ärkamisest niikuinii, sest see tähendab minule praegu kogu päeva veetmist kunstliku valgusega ruumis.

Pluss lihtsalt see, et töö raiskab ära mu kõige potentsiaalirikkama aja. Mitte isegi, et üheksatunniste tööpäevade kõrvalt aega ei jääks midagi teha. Mitte isegi, et jaksu poleks, energiat saab alati laenata kuskilt. Aga on selline tülpimus, viitsimatus, huvipuudus. Paneks teleka tööle, aga ei huvita, mis sealt tuleb. Magada ka ei viitsi. Ja siis lihtsalt oled. Ja nii juba septembrist saati.

Inimloom käib tegelikult ikka suht ulmelistel aegadel tööl. Surgu surnuks see inimene, kui ta minust juba ette pole jõudnud, kes esimest korda ütles "aga teate, teeme nii, et homme tuleme hoopis kaheksaks tööle". Bitsh nuga selline!

//Method Man & Redman - Blackout

kapitaal

Via Wooster Collective. Vaata ka M5 kodulehte.

//Sean Price - Crazy

asd

Kuni kaheksanda aprillini npnk kaardiga sitaks soodustusi. Nagu näiteks poole odavam latte coffee in´is. Kohe peale tööd jooksen järgmise toobi järgi.

Fort Minori Remember The Name on ka tasuta netis. Legaalselt, nagu paistab. Klõbista siia.

Orkutis olen oma communiteid suutnud vähendada 805 pealt juba 606-ni. Kahjuks on eestikeelseid või asjalikke communiteid endiselt liiga palju, et 200 sisse ära mahtuda.

//The Game - Wouldn´t Get Far feat. Kanye West

Tasutapilt vol.3

Vali oma tööriist...
1440x900 | 1400x1050 | 1280x1024 | 1024x768 | 800x600

Küll mõningase hilinemisega, aga märtsi kalender. Tee-ise seinakalendri loodan ilmutada teile lähipäevadel.

let the sun shine...

Täna algas minu jaoks kevad. See faking jääaeg on lõpuks läbi saamas. Ärkasin, tuba sooja valgust täis, õu oli roheline ja 12 kraadi sooja tähendas, et ma ei pidanud end sisse pakkima, nagu siiani. Sallist ma veel ei loobu - eelmine kord, kui kaheks päevaks seda tegin, olin poolteist nädalat lehel. Skepsis luurab mu konservatiivses vereringes.

Aga mingid täiesti mõttetud pisiasjad teevad mind ütlemata rõõmsaks ja õnnelikuks. Kummaline tunne. Tuleks lihtsalt töölt ära ja naudiks pisiasju. Aitäh, globaalne kliimasoojenemine. Sa tood mu ellu päikest ja soojust.

//Pete Rock - Collector´s Item (fiidib kaasa Grap Luva)

my playlist

Mis on veel parem kui DJ Premier ja Nas ühes loos? DJ Premier ja Rakim? DJ Premier ja KRS-One? Seda kõike on juhtunud. Aga äkki nad kõik koos? Ja liidame sinna veel Kanye Westi? Ja tulemuseks on puhas klassika. Classic. Loo nime erinevaid variatsioone on kümneid, sültuvalt loo versioonist, aga sisuliselt on tegemist sama looga. Eriti seksikaksaks teeb asja seotus Nike Air Force One ketsidega, the Hustler shoe, that’s what I’m accustomed to, nagu Nas ütles.

Video ja lüürika saab siit, kuulata saab siit aga loo varastamise peale aga ärge parem mõelgegi :D


Siis RJD2 uus album on nii kuradi.. teistmoodi. Halvas mõttes. Ma vihkan seda, kui räpimehed muusikuteks kätte lähevad. Kõlab nagu hästiviimistletud unelev britpop. Läila, lääge ja imal. Nagu ütles Zarqwon tabavalt, et veel rahulikum RJ? Milleks? Kellele? See ei ole enam see. Deadringer ja In Rare Form on endiselt parimad, mida ületada on raske. Produktsiooni tase on muidugi tunduvalt arenenud, ent sisu tegi hüppe.. Mujale. See pole lihtsalt mulle, ma arvan.

//Mint Royale - Blue Song

ebamugav tõde

Tegin lõpuks aeglase panuse oma dokumentaalfilmi kogu lahjendamisse ja vaatasin ära raudvara, kaks filmiakadeemia auhinda võitnud teose An Inconvenient Truth. Tegelikult oli film rohkem Al'ist kui kliima soojenemisest, ent tema sidumine filmi teemaga andis väga tugeva isikliku ja emotsionaalse aspekti kogu filmile. Al avab end filmi vaatajale äärmiselt põhjalikult ning filmist kumab teravalt läbi tema valu napi valimiskaotuse pärast. Kusjuures kogu suurkorporatsioonide pülastamine pole niivõrd otsene, kui Michael Moore'i filmide puhul, vaid pigem ridade vahel, mis muudab selle veelgi mõjusamaks. Igaühe oma otsustada, kas mindi liiale, ent film on loogiliselt ja ilusasti üles ehitatud ja sujuvalt arenev. Ning filmi lõputiitrites tuuakse välja ka mõned konkreetsed nõuanded. Soovitan.

Praeguse seisuga on veel vaadata Who Killed The Electric Car, Jesus Camp, Earthlings ja The Corporation (viimane on ka legaalselt netist tiritav ja vastava torrenti leiab siit). Ja neid, mida ma saada tahan, on veel mitmeid. Deliver Us From Evil, Iraq in Fragments, Bowling For Columbine jne. Dokumentaalfilmide ajastu on peal.

// Rodney Yates - David Holmes

minu põnev elu

Eelmine reede oli minu pool kerge istumine. Laupäeval käisin teatris, Liine pool ja Kvissis Paali sünnipäeval. Pühapäeval astus mu õde lõpuks läbi. Ma rääkisin talle nädalavahetusest ja nautisin tema kadeduse kumast rohekaks tõmbunud nägu.

Esmaspäeva jätab mu mälu sujuvalt vahele.

Teisipäeval oli Marleen taas meie pool. Oli mu õega juba pool päeva sooja teinud ja ma liitusin projektiga. Võtsin takkapihta poest Eku kokteiliretsepti. Aramis ja linnuse kali. Kaks iseseisvalt täiesti joodamatut asja annavad kokku täiesti joodava kokteili. Pildil on teine pudel, mis trepikottagi ei jõudnud. Ju see oli Jehoova (icic, 1337) märk, et ei tasu rohkem juua. Leenil oli järgmine päev suht kehv olla.

Kolmapäeval läksid Eda ja Ama pittu, mispeale natuke hiljem astusid Eku ja Korsten läbi. Meelitasid mind kluppi, lõpuks pidid ikka minuta minema. Ma läksin hoopis põõnama.

Neljapäeval oli kummaline päev. Tööl oli eriti vaba õhkkond, tööd ka eriti polnud ja töölt tulles oli ikka veel õues ikka eriti valge. Nii hästi tundsin end, et ostsin isegi Amale n-päeva puhul lille. Selgus, et ta armastabki üle kõige Gerberaid. Hea valik, kaso, sa kohe tunned inimesi. Pikk ja Eda astusid taas läbi, et rääkida pikalt, kuidas nad suguhaiguste näitust vaatamas käisid. Ütlemata äge, kas pole.

Kell oli juba palju, ruttasin Liine poole kohvitama. Hea kohv oli. Läksime edasi Kuperjanovi tänavale. Kohtasin endist klassiõde, polnud kõva kolm aastat näinud. Sõbramajani ma ikka vastu ei pidanud, seal pidi mingi ajaloolaste läbu olema. Leimo nagu ma olen, läksin hoopis koju põõnama. Jätsin Liine üksi kannatama.

Reedel tööd sisuliselt polnud. Läksin külma kõhuga kella kümneks ja nautisin ülemuste teravaid pilke, ise tuimalt rahul enda otsusega. Kell viis tulin töölt, koristasin, käisin linnas söömas. Mõtlesin, et mis edasi, sest kohti, kuhu õhtul minna oli liiga palju. Niisiis ma istusin kaheteistkümneni kodus. Siis hakkas leim peale tulema ja ma astusin ct-st läbi. Leen ja Ama olid seal. Ja mõnisada sassis reivivat tüüpi. Ma tundsin end eriti hästi, täiesti inkognito. Kõva kaks tuttavat saali peale. Ja intensiivne pidu, mitte mingi tuim klubihiphop.

Lisaks mingi hull tegija tüüp, kes Leeni sebis. Kuna mul targemat teha ei olnudja ma ei saanud lasta sel tüübil niisama särada nagu lumehelbekesel, kasutasin oma oskusi ja tirisin härrase ego ikka väga miinusskaalale. Tema hämming oli hindamatu. Pärast tuli minult veel kokteiliraha tagasi nõudma. Ma laiutasin käsi, aga naeratasin kenasti. Leen oli selle vembu pärast suhteliselt solvunud, meil õega oli kohutavalt lõbus. Ja mina avastasin endas taas midagi, millest mul aimugi polnud. I gots balls.

Reedel suutsin mõned inimesed hingepõhjani välja vihastada. Ja nimelt just need inimesed, kellest hoolin. Peamiselt just sellepärast. Las settib vähe, siis proovime uuesti.

// Busta Rhymes - Gimme Some More

oh neid väikseid rõõme

Sain täna poest tasuta nätsu. Loopisin korvi, müüja ei märganud läbi lüüa. Ma mängisin ka osavalt lõpuni.

Tehniliselt pole küll vargus, aga tunne on nõnda hea. I beat the system. Again.

// P.A. - On Our Way

kena naistepäeva

Palju nelke teile töölaudadele. Punaseid nelke :)

// Murs & 9th Wonder - Bad Man!

ghostwriter

Mu peas istub pisike ghostwriter, kes kirjutab mulle tekste, mida öelda. Juba enne lause moodustamist on tal mustand olemas. Samuti nõustab ta mind ka keset lausete improviseerimist.

Ghostwriteri omamine oma peas on mõneti hea nähtus. Ma suudan moodustada lühemaid ja sisukamaid lauseid, haarata kiirelt mälust informatsiooni ning mõelda läbi ka oma arvamustele vastuargumente. Samas on teenus aeglane ja vahel läheb kirjanikul üsna kaua, enne kui ta millegi arukaga maha saab.

Tegelikult on neid kirjutajaid isegi kaks, Mart ja Kristofer. Mart on selline koservatiivsem ja viisakas, kes armastab sisukat juttu ja pigem vaikib, kui ütleb midagi mõtlematut. Ta väärtlustab ka kõrgelt moraalseid norme ja arusaamu ning usub pereväärtustesse ja monogaamiasse, aususesse ja teistesse väljamõeldistesse. Ta armastab sarkastilist huumorit ja televiisorinalju. Tema üheks puuduseks on ka otsustusvõimetus. Suhtleb eesti, saksa ja inglise keeles.

Kristofer on tunduvalt impulsiivsem ja vabameelsem ning võtab asju pigem positiivse noodiga. Tema jaoks eksisteerib harvemini piire. Ta teab oma väärtust ja ta suudab võtta sellest maksimumi. Ta on suhteliselt kiire reaktsiooniga ning armastab nutikaid nalju. Ta teab täpselt, mida tahab. Tüdrukutele ta meeldib rohkem. Tema parimateks sõpradeks on alkohol, pidu ja kohv. Suhtleb eesti- ja kehakeeles.

Mart ja Kristofer töötavad vahetustega, sealjuures mitte graafiku alusel. Suhteliselt raske on arvata, millal üks või teine neist parajasti tööl on. See sõltub nii ilmast, tuule suunast kui ka minu suhetest teiste lähedaste inimestega. Aga üks on kindel - Mart on lausa nii moraalne writer, et iga kord, kui ma jooma hakkan, läheb ta lihtsalt minema. Ja siis Kristofer peab teda asendama. Ja kui ei asenda, siis on lausa mäluauk.

Vahel kui ma kohvi joon, tulevad mõlemad kummituskirjanikud kohale ja panevad hullu. Mardi teamised ja Kristoferi kogemused annavad kokku suurepärase kombinatsiooni, siis võib sündida tõeliselt häid tekste. Vahel harva on mõlemal puhkus või on üks haiguslehel. Siis ma tavaliselt ei räägi. Lihtsalt et te teaksite.

Mart.

// Nas - Can´t Forget About You

midagi vanakooli räpi austajatele

//Mint Royale - From Rusholme With Love

ära hõiska enne õhtut

Ma ei pidanud ühelegi sõbrale soovitama Keskerakonna poolt mitte valida, sest kellelgi polnud plaaniski. Vastupidi, enamus mu tutvuskonnast kasutasid (osad neist ka esimest korda elus) võimalust valida puhtalt selleks, et tasakaalustada Keskerakonnale paratamatult kogunevate häälte hulka. Kuid ma unustasin mainida, et nad ka kuldkollase erakonna poolt ei valiks. Mis kuradi vägi neid by default kohe sinna sundis vaatama? Ja miks nad mulle siis ei meeldi? Las ma seletan.

Reformierakond on minu perspektiivist "eelarvamusteta erakond", kes on esimesel võimalusel valmis ka oma ideoloogiliste vaenlastega ja vastastega ühte sängi heitma. Ma saan aru, et valitsusse pääsemine annab neile hüpoteetiliselt võimaluse saavutada oma eesmärke ja võimaldab esindada seal ka oma ideoloogilisi vaatenurki. Kuid nad ei ole minu silmis õigustanud suurt osa neile seatud ootustest, paljud lubadustest on endiselt täitmata. Kogu nende õõnes kampaania oli üles ehitatud ainult tulumaksu langetamise saavutamisele ja kõik muu oli hunnik lubadusi asjadest, mida kaugemas tulevikus ette võtta (justnimelt, kaugemas). Siiamaani ei saa ma näiteks 15 minutiga kesklinna, mida te paar aastat tagasi lubasite. Ometigi saite ju lõpuks Stenbocki, et seda teostada. Ahjaa, peaaegu läks meelest, see oli ju kõigest ulmelinevalimislubadus. Või kuulub see majandus- ja kommunikatsiooniministri kompetentsi? Siis mis on tema vabandus? Et ta kuulub teise erakonda ja teil on teised prioriteedid?

Reformierakonna tuvevaimaks küljeks peetav majanduslik platvorm on imho suhteliselt nõrk. Tulumaksu vähendamine veel nelja protsendi võrra jätab eraisikutele kätte hea paarsada krooni kuus, ent röövib riigi rahakotist aastas no nii 500-600 miljonit. Selle raha eest saaks Tallinn-Tartu maanteed lappida või õpetajatele ja meditsiinitöötajaltele korralikku palka maksta, et ka nende teenuse kvaliteet lõpuks paraneks. Ma tahan seda näha, kuidas mu naabri-Volodja mulle maja ette asfalti tuleb panema, oma vabast ajast ja kätte võidetud kahesajast kroonist. Keskerakonnal oli selles punktis õigus. Mõelge palun selle peale.

Tegelikult on Euroopa arenenud riikide (ma pean silmas skandinaavia riike, mis on parimateks eeskujudeks) tähtsaimaks tunnuseks just hästi välja arenenud sotsiaalhoolekanne. Toimivad infrastruktuurid, tervishoid ja tasuta haridus garanteerivad riigi eduka toimimise. Tsiteerides John F. Kennedy't: "If a free society cannot help the many who are poor, it cannot save the few who are rich".

Lõuna-Euroopa riike ma eeskujuks ei seaks, seal on immigratsioon ja vilets sotsiaalne süsteem oma armid jätnud. Saksamaal on näiteks tööpuudus umbes kolm korda suurem kui Eestis. Reformierakonna sotsiaalpoliitika on üheselt kauboilik - iga mees enda eest. Kui haigeks jääd, maksad vigaseks.

Reform pole muidugi ka all bad. Mulle meedivad Meikari ideed raudtee teemal. Aga see on siiski kõigest jäämäe tipp.

IRL pani muidugi võssa oma kampaania laialivalguvusega, polnud konkreetseid punkte, millest valijal kinni haarata (peale mõne tobeduse, nagu igale tudengile rüperaal. Palun ei, milleks? Arvestades, millise tempoga arvutid vananevad ja kui paljudel tudengitel juba raal olemas on, on see bullshit idee). Tegelikult taheti muidugi silmas pidada üldisemalt riigi arengu juhtimist positiivses suunas, sõltumata valdkonnast. Ent valijateni jõudis see sõnum halvasti, paljuski just tänu kehvale ja hajusale kampaaniale. Samuti oli defineeritud end liiga rahvusäärmusliku erakonnana, kogu jutt rahvuse edukast säilimisest kõlas nende sõnastuses vene valijale pigem rahvusliku genotsiidina.

IRL on minu jaoks kui igav ja ohutu toasussides ajalehega vanamees (ei mingit seksuaalset pinget, mis tibidel nipli värisema ajaks), kuid kes oskab ka tegelikult riiki juhtida, mitte lihtsalt "võimul olla", kel on ka praktilisi kogemusi päevapoliitika vallas. Ohtralt riigikogu kohtade mandaate poleks olnud nende jaoks prioriteet, vaid vahend teostamaks oma prioriteete. Lisaks olen ma happy, sest minu valitud kandidaat sai siiski ka riigikokku pinki nühkima ja eesti neljakordse leiva peale.

SotsDem oli vaikimisi mu valik number kaks. Paraku ei leidnud ma oma piirkonnast ühtki neegrit, kellele oleksin tahtnud oma häält ohverdada.

Rohelised langesid minu jaoks ära, kuna nad on veel... rohelised. Neil napib kogemusi, mis on varemgi valitsustele saatuslikuks saanud. Teame lähiminevikust, mis juhtub, kui mõte on hea, aga teostus ei vea kohe kuidagi välja.

Positiivsest noodist rääkides on keerlema hakanud ka võimalus, et Reform võtab kampa hoopis IRLi ja SotsDemi või Rohelised ja teevad seekord hoopis maailmavaateliselt sarnase valitsuse. Huvitav, kuidas see Keski ja Reformi vahelisi väljakujunenud semukapitalistlikke suhteid mõjutaks?


PS! Lehes oli juba eile hommikul Reformi reklaam, et täname kõiki oma valijaid ja lubame kõik oma lubadused täita. Kui nad tulumaksu langetamise eelnõu peaks läbi suruma (mis on suhteliselt kahtlane, sest ülejäänud 5 on minu andmetel sellele vastu), on olukord sitt. Ja kui nad siiski Keskiga koalitsiooni teevad, võib asi vaikselt Valgevenet meenutama hakata ja sel juhul mõtlen ma tõsiselt riigi vahetamise peale.

PPS! Tänahommikuse seisuga kursus Reform IRLi siiski deidile, et alustada koalitsioonikõnelusi. Ja muide, valimisaktiivsus kõigis 12 ringkonnas oli välisriikidest hääletajate seas 100%.

Lisaks: lugege võimalusel ka seda artiklit. Ja nimekiri tulevase riigikogu liikmetest.

// Bonobo - The Shark

mina olengi tsivilisatsioon

Teater oli hea. Etendus oli super, karakterid ja stoori suurepärased. Ainult lõpp oli natuke liiga hollywood. Siiski soovitan soojalt.

Peale etendust kutsus tegi Liine mulle kohvi välja. Rääkisime maailma asjadest, kokku jooksnud suhetest ja pealiskaudse plastmassikultuuri käes vaevlevatest varateismelistest. Ja maailma asjadest. Liine lubas jälle kohvi jooma hakata.

Seepeale läksime tema ühikasse valimisstuudiot vaatama. Palju poliitilist demagoogiat tuli telekast. Tudengitel käis mingi oma ennustusvõistlus selle peale, millised erakonnad saavad enim hääli ja võimaluse koalitsiooni moodustada. Oli hea, inimesed olid lahedad. Tulevase Eesti ajufond.

Mispeale oli plaan minna Maailma. Helistasin Ekule (esimene), kes teatas, et seal on nii enamvähem, mis polnud minu jaoks sel hetkel piisav. Kutsuti samuti ka Kvissentali rajooni, kus ühel 615 liikmel oli vist sünnipäev ja uhke eramaja. Mitukümmend inimest ja 615 tegi laivi. Ja ridamisi tuttavaid. Ning mingi nipiga leidsid mingid tüübid kogu aeg köögist süüa, minul ei õnnestunud.

Lõpuks, kui teatav osa inimestest lasi jalga ja alles jäid ainult paaruvad inimesed, kes intiimseid hetki jagasid, hakkas mul kohutavalt nõme olla ja ma tahtsin sealt minema. Tulin taksoga, sest kvissist jalgsi tulemine oleks paras kolgata, eriti ilma ipodita. Üks vahva pooltuttav neiu surus end taksosse kaasa, mille vastu mul ka midagi polnud. Seltsis segasem ja saab taksoarvet splittida.

Praegu söön kodus shokolaadi, mis maksis kuus krooni ja üheksakümmend senti tükist ja millega anti kaasa tasuta ühekorseks kasutamiseks mõeldud pakk nescafe kohvi. Kass on ka peast hulluks läinud, ronib igal pool ringi ja tekitab lärmi. Loner värdjas. Ma lähen nüüd magama.

// Foxy Brown - I'll Be (featuring Jay-Z)

reede õhtu

Üksinda kodus passimise puhul oli eile kodus väiksem jämmimine. Mis algas sellega, et scabere ootas ukse taga end pooleks, kuni ma pesemas olin ja telefoni ei kuulnud. Ma lubasin neil läbi tulla. Lippasin märjalt suvaliste toariietega alla ja umbes 28 sekundit hiljem tulid nurga tagant veel glemm, ibääd (kirjutaks ipod hea meelega), teress, elli-marie ja umbes nii. Seltsis segasem. Pärast tulid veel eku (see teine), scizo ja s'poom ja mingid inimesed. Oli selline vaikne ja roheline istumine.

Laupäeva hommik oli veel rahulikum. Algas peavaluga. Aju andis ka kinnist tooni. Tuli peale suitsetada. Külmkapp lasi ka üle, sest aramise pudelis oli hoopis kokakoola. Isegi itunes kuulas shuffle-režiimis paremat muusikat, kui mina. Sai oli ka nahka pistetud, koos garnituuridega. Aga eks selleks ta ju oligi.

Istun kodus, teen rahu ja olen pahur, et üks neiu siia ei tule. Kuna ma midagi söönud ei ole ja kohvi ka pole, tuleb korra ikkagi linnas ära käia.

Täna õhtul on teater. Liine hea inimene lubas kaasa tulla. Ma ei tea, mida ma selga panen, viisakad riided on endiselt Tallinnas. Ja pärast seda on Maailmas mingi dubstepi värk, kus peab ka ära käima. Raske elu mul.

// DL Incognito - 90 Degrees

japsitrallid

Kuna mitme video embedimine blogis ei näe üldse lahe välja, litin ainult lingid. Kirjutasin selle drafti tegelikult juba 22. veebruaril, kuid panen nüüd lõpuks üles.

Powered Convoy
Rescue Secret Base
Shonen Cyborg
Transfer Fortress
Great Robot Base
Attack Robo
Warudaros vs. Gats Blocker
Battle Buffalo vs. Walk Insector
Car Robots - Porsche 935 Turbo
Car Robots - Cherry Vanette and Countach LP5
MC06 Watch Robo
Battle Convoy

ja nii edasi ja nii edasi... parim on ikkagi Spy-Boy.

Vintage-reklaamid on lahedad. Robotid on lahedad. Japsid on lahedad. Japside vintage-robotireklaamid on lahedad!

google´i maa

Mäletan oma elevust, kui leidsin kunagi netist päris satelliidipildi, millel oli Eesti. Aastaid nii viis tagasi võis see olla. See oli justkui kõigi aegade lahedaim asi. Kuniks tuli Google Earth.

Olen ise seda kasutanud kuskil eelmise aasta augustist-septembrist, lihtsalt selleks, et mööda maailma rännata. Google Earth on lühidalt öeldes arvutiprogramm, mis võimaldab vaadata maakera, mis on kaetud suhteliselt hea kvaliteediga satelliidi- ja ortofotodega. Ning viimasel ajal on lisandunud ka kolmemõõtmelised obektid ja maastiku kontuurid, mis võimaldavad saada mõnusa laksu küberreisimisest ja rännata mõne sekundiga näiteks Pekingist Peruusse.

Eile avastasin oma üllatuseks, et keegi on katsunud natuke vaeva näha ja Tallinnasse on tekkinud esimesed kolmemõõtmelised hooned - jaani kirik, kawe plaza ja kiek in de kök. Neid saab sinna ise juurde lisada, kasutades programmi Google SketchUp, mis on samuti tasuta, ning võimaldab suhteliselt väikse vaevaga luua kolmemõõtmelisi objekte, kavandeid ja muud. Ja ka kohanimesid on juurde lisatud üle Eesti.

Tartu kohta veel normaalse kvaliteediga pilti pole (kus oleks võimalik kasvõi tänavaid eristada), kuid selleks saab laksu kätte ka Tartu Ortofotot vaadates. Soovitan soojalt. Foto on aastast 2003, mil praeguse kaubanduskiriku asemel laiutas veel sopane auk.

tahaks lennata

EasyJetil on lihavõtte-eelne allahindlus, kõik hinnad kuni 25% all. Pooleldi huvist tegin veidi hinnavaatlust Stanstedi lendudele. Pehmelt öeldes kõiguvad. Ja on täpselt nii välja arvestatud, et kui odavalt saad sinna, siis saad kallilt tagasi. Aga keele võttis magusaks küll.

Eesti Airil on ka päris meeldivaid pakkumisi märtsiks, üks ots koos lennujaamamaksudega 635. Kohale jõudmine saaks ka paras n_ss olema, kõigepealt gatwick/stansted expressi pilet, elamiskulud, laristamisraha, öömaja, toit... Oke, märtsis jääb ära. Sain ju seoses haiguslehega veel vähem palka. Igamees ei saa ju lennata nagu inno tähismaa. Aga kunagi varsti teeb ära.