taas avatud

Pronku on taas püsti. Demagoogidest saadikud seletasid veel täna lõunal, et ei talu sellist monumendi mõnitamist ja vargust, samal ajal, kui üksi kurvalt seisev monument sõjaväekalmistul sõpru külla ootas. Küllap mingi naiselik loogika.

Asjad teeb eriti väga huvitavaks aga selline uudis. Ja kellele ennastimetlev jobu saviputs savipjats ei meeldi, saab ka pahameelt avaldada. Old news, aga pange end kirja :)

Nüüd kui Wall Street Journal, Washington Post, New York Times ja Independent leiavad, et venemaa ajab soga ja üritab taas oma hambaid näidata, hakkas kohe kuidagi parem tunne. Teavad nood seal väljamaal küll nende stagneerunud Kremli tülinorijate vempe.

//Reflection Eternal - The Blast

näpp näitab kuud aga loll vahib näppu

"Rumalusel pole piire", mõtles Kazo ja vaatas sügavalt noore Venemaa kodakondsusega noorhärra pruunidesse silmadesse.


Ma ei hakka kirjutama. Lugege seda, seda, seda ja seejärel hoopis seda ja seda ja seda ja seda ja tehke järeldused. Kohale panin pildi ühes öise vahtkonna liikmest, kes seal "täiesti juhuslikult niisama ringi jalutas" ja impulsiivselt teistele ette lausus, mida öelda. Kogemata.

Ma olen parem vait.

kaso ole vait

Olen viimasel ajal liiga tihti bloginud, mistõttu mõte kipub hajuma. Proovin tulevikus poliitilistel teemadel mitte sõna võtta.

Tundub, kui oleks alkohol kinni keeratud ja kohe olukord vaibunud. Ega kaine peaga ongi kehvem kakelda. Ja absoluutselt jätaks kõrvale politsei töö provokaatorite arreteerimisel ja tüvikollete professionaalsel hajutamisel. Ja kuidas olen sõimanud valitsust. Nende külma närvi ja radikaalseid kindlaid otsuseid. Nende nahas küll olla ei tahaks. Aga vot mõnitada on hea :)

Telkust tuleb praegu üks mu lemmikfilme, peale mida üks teine muhe film, mõlemaga omad mälestused. Kuidagi kodusem tunne kohe. Rahutused ka hetkeks lakanud. Raha ei ole, aga seda annab alati hankida. Volbriöö on ka sisuliselt sisustatud.

Ja see plika paneb üle keha kihisema. Ma tahan teda näha. Ja ta teab seda isegi :)

no las ta siis olla

Jah, mina see olin, kes palus selle lehe maha võtta. Ei kahetse sugugi.

Ma ei suutnud enne kolme öösel magama minna. Uudisteportaalid olid umbes, niisiis sain kõik operatiivse info blogosfäärist. Lisaks veel kopikaid tõsiasju, mida lehtedest välja ei loe. Pulss oli ka magamise ajal 220bpm, süda oli paha, silme ees virvendas. Ärkasin hommikul kella kuue paiku selle peale, et õde tuli koju. Vaatasime uudiseid ja ei viitsinud mina tema jäärasele peale seletama, kuivõrd nõme on minna täna linna kaklema. Vähemalt eesti blogosfäär on konsensusel, et see pole hea idee (suhtes 63/1). Ma ei leelotagi pikemalt.

Teist korda ärkasin juba ema kõne peale, peale tööaja algust muidugi. Ütles, et ironman on ära viidud. Ja hakkas kuidagi kergem. Nagu kuskilt lugesin juba, poleks uskunud, et nad sellega ever hakkama saavad. Hommikuks oli märul vaibunud, linn osaliselt koristatud ja nii mõnigi asi paika loksunud.

Venemaa ei saatnud meile täna nooti, rääkimata partituurist. Nad otsustasid lihtsalt diplomaatilised suhted katkestada. Eks tuleb siis jälle hobusel sõnumiviijate peale üle minna :)

Murettekitavad tõsiasjad viitavad siiski, et noored proovivad täna taas (nii ongi?). Muud murettekitavad allikad vihjavad, et eestlased lähevad ka nugadele, ülekandmata tähenduses. Niisiis teen omapoolse üleskutse järgida minu eeskuju, jääda täna koju ja korraldada pere seltsis vaikne lauamäng või filmivaatamine. Eks ta ole.

made in estonia

Ma olen mures. Muud ma öelda ei oska ja ei taha.

Ärme lasku nende tasemele. Oli küll mässajaid palju, kuid pole vaja kasutada üldnimetajat venelased, kuivõrd suur ka kiusatus poleks. Ma lähen homme tööle kollektiivi, millest enamuse nad moodustavad. Ja ma tahaks uskuda, et peale ajalookäsitluse ja mõne muu nende viperuse meil suuremad lahkarvamused puuduvad.

Kuid ma ei ütle, et me lömitama peaks, oiei. Lihtsalt säilitame mõistust.

Vaata parem pilti.

kanahakkliha

Kuskil peale tööd helistasin õele, et uurida, kas peaks talle midagi süüa äkki viima. Tuli välja, et jääb hoopis ööseks ära. Niisiis olin taaskord üksi kodus ja sain teha kõike, mida hing ihaldas :D

Kuulasin kõvasti muusikat, pesin end põhjalikult, käisin alasti mööda korterit ringi, vaatasin simpsonite uusimat episoodi, sõin jäätist ja rääkisin Marikaga. Vahel on kohe hea.

//Common - The Light

rebel olen

Your Boss Is Not Psycho

Even though you might hate your boss at times, your boss is pretty fair and upstanding. If you're having trouble with your boss, you may just be having trouble with authority in general.

Is Your Boss Psycho?

Teate, ma siiski kirjutan edasi, ma ei saa ikka ilma. Ja mitmel teemal tahan veel sõna võtta. Lõppude lõpuks võtsin ma eelmisel nädalal ka vastu raske ostuse... ja otsustasin suureks kasvada, oma elu kätte võtta ja vahel ka ajusid kasutada. Seekord päriselt :)

//Marikalt Kazole (hetkel Where Do I Begin, kui täpne olla)

nuta poiss

Minu kallid inimesed.

Teen nüüd blogimisse pisikese pausi ja võitlen oma deemonitega. Ärge kaugeks jääge.

//Chalice - Nuta Poiss ja vajuta siia ka ikka.

ainult etteheiteid

Keegi teist pole viimasel ajal suutnud öelda midagi, mida ma veel ei teaks, ent iga viimne teist on suutnud mulle sellega haiget teha. Sõbrad. Oleks siis ükski inimene, kes patsutaks õlale ja ütleks, et "Lahe üritus, poisid. Te saate sellega hakkama". See oleks vähemalt ilus vale. Otsus on tehtud, tuleb sellest vaid parim võtta.

Mul on kaks tellimust vaja ära teha. Minge minema. Homme näeme. Eks ma proovin naeratada, sitapead.

//Portishead - Roads

suburbanisatsioon

Nii. Vaatasin lõpuks dokumentaalpala "The End of Suburbia: Oil Depletion and the Collapse of the American Dream" ja pean nentima, et hoolimata ühekülgsest vastuargumentideta teemakäsitlusest oli sealt siiski mõndagi uut ja huvitavat teada saada. Et nafta mitte ei lõppe punktuaalselt, vaid selle kogus pigem hakkab mingist punktist drastiliselt langema, nii et selle puurimine muutub veelgi ebaökonoomsemaks, kallimaks ja põhjustab drastilisi muutusi maailma majanduslikul ja poliitilisel areenil. Ning algab verine võitlus iga hingehinnaga saadud piisa pärast, et laiskuse ja lodevuse elumudelit nö. masina all elus hoida.

Kuni selle filmini ma täpselt ei hoomanudki, millises mõõtmes oli Ameerika Unelm üles ehitatud suburbanisatsioonile ning mida selle langemine kaasa toob. Kui naeruväärne selle unelma tõlgendusena oli. Ning kui mannetu seis on alternatiivsete energiaallikatega juhul, kui me kavatseme energiat sama julmalt edasi kulutada. See tõestati siin flmis üheselt võimatuks olevat. Ja jälle tekkisid mul parakad süüdlase kohalt, kellele tahaks näpuga näidata.

Tegelikult tekitas see film minus rohkelt vastakaid tundeid ja uusi ideid, mida ma siinkohal loetlema ei hakkaks. Soovitan enne seda filmi (puht. konteksti tajumiseks) filmid "An Inconvenient Truth" ja "Who Killed The Electric Car" üle vaadata, peamiselt nende parema kvaliteedi pärast. Ning võtta antud filmi mitte kui vundamenti, vaid pigem lisamaterjali. Kuid konkreetset tulevikuvisiooni oli siin neist enim.

//Talib Kweli & Hi-Tek - The Blast (Video)

no teeme ühe veel

Eile lõunal helistas mulle vana hõumboi Raul ja rääkis, et tuleb Tartusse päevaks. Olin sillas, lubasin peale tööd kokku saada. Tshillisime linnas ja tegime ühe õlle. Ja teise õlle. Siis ühe McDonaldsi eine. Siis ühe Big Maci. Siis ühe Kahlua Milki. Võtsime Eku ka kampa ja siis paar B52-te, õlut, long island ice tea jne. Ostsime veel õlut, viina, tegime veel õlut, kivi, siidrit...

Tervis on korras ja tööle jõudsin esmakordselt õigeks ajaks. Kusjuures.

nauding

Sa lesid vaikselt voodil. Oled oma kaaslasega kahekesi ja tõotab tulla kena õhtupoolik. Ta puhub sulle õrnalt kõrva, su keha täidavad külmavärinad. Sa tunned teda oma ihukarvadega ja pigistad silmad kinni, et veelgi paremini tunda. Ta puudutab sind õrnalt, siis hetkeks tugevamalt ja taaskord hellalt. Sa hingad aina kiiremini ja su keha läbivad erutavad värinad. Sa tead, mida ta tegema hakkab, sa ootad seda ärevalt.... Ja siis ta teeb midagi hoopis muud. Midagi, mida sa ei oodanud. Aga see meeldib sulle. Ning sa tunned parimat asja, mida sa kunagi oled tundnud...


Tead sa seda tunnet? Kindlasti tead. Ma räägin ju Solid Steeli miksteibist.

//DJ Food & DK - Solid Steel: Now Listen!

mina ei teinud

rõve reidikas. ei mingisugust poliitilist sõnumit, puhtalt edevus.

//Pete Rock & C.L. Smooth – They Reminisce Over You (T.R.O.Y.)

isiklikult

Käisin nädalavahetusel linnas. Reedel käisime päev otsa Mikuga mööda kohvikuid ja kribasime kutseid. Ja jõime pool Tallinna kohvist ära. Õhtul kohtasin mitmeid sümpaatseid inimesi veel. Laupäeval käisin kodus ja sain elada päeva minevikus. Tekitas väga vastakaid tundeid, nostalgiat ja masendust segamini. Pühapäeval vedasin Mari kinno ja vaatasime kolmesaja enesetapja filmi. Vinge oli, mis muud (loe ka ajaloolise tõepärasuse kohta).

Esmaspäev oli tööl nõmedalt lahe päev. Kuna serveriga oli midagi vussi läinud, ei saanud mina mitte ainsatki tööd teha. Hiilisin kella neljast vaikselt minema, sain isegi lõpuks ometi natuke hügieenile aega raisata. Mitte palju, sest Liine ei läbenud oodata.

Jõime kohvi, rääkisime ilmast ja sünnipäevast ja stagneerunud õpetajatest. Ostsin poest saia, võid ja kaaviari. Hüppasin Eku poolt ka läbi, kes edvistas uute kõlaritega ja õppisin hoopis uut moodi muusikat kuulama.

Võõrasema meesaustaja, kes talt korduvalt korvi on saanud, kinkis talle (noh nii sõbrapoolest) 13kilose digipeegli. Pidin lihtsalt mainima, sest nähtavasti pole ka meeste naiivsusel piire :)

Praegu on eriti bänger, kuna server endiselt korralikult ei tööta. Seega ma pean kasutama altenatiivset meetodit, mis võtab 10-15 korda rohkem aega ja 128,32 korda rohkem närve. Loodan, et kauaks see nii ei jää. Ja nüüd ma tahan süüa.

Sain praegu ühtlasi teada, et firma kolib järgmiseks esmaspäevaks. Haistan laupäevakut.

kes tappis?

Vaatasin õhtul filmi "Kes Tappis Elektriauto" ja kuigi väidetavalt polnud seal üht konkreetset faktorit, mis kirjutanuks selle auto nime marmortahvlile, leidsin enda jaoks sealt ikka oma konkreetse vastuse. See ühisnimetaja, mis vandenõuliku täpsusega kõik ülejäänud oma pilli järgi tantsima pani.

Minu kala nendega sai alguse viiekümnendatel, kui nad riiulifirmat tankistina kasutades Los Angelese laitmatult toimiva trammiliikluse üles ostsid ja lihtsalt välja suretasid. Nüüd tegid nad seda elektriautoga.

Võib-olla vaatan ma seda praegu liiga üheplaaniliselt, jättes mängust välja poliitilised ambitsioonid ja ohud, mis sellises äris kaasnevad. Või süüdistades pigem ahnuses valesid inimesi. Ameerika Ühendriikidel ja Euroopa riikidel on enesestmõistetavalt majanduslikud huvid mängus, ent Lähis-Ida naftaräkiti taga, kust tuleb suur osa maailma mustast kullast seisab hoopis OPEC, mille eesotsas omakorda võimukad, ahned ja kergelt öeldes hullumeelsed turbanid, kelle võimuses oleks kasumi vähenedes pööraseid asju korda saata.

Sama asja olen ma hakanud mõtlema ka Iraagi sõja kohta tajudes, et võitlus ei käi mitte Halliburtoni puhaskasumi nimel, vaid pigem on jutt võimu tulevasest tasakaalust maailmas moslemiriikide ja kristlike riikide vahel, mis kaudselt võiks seda mu silmis isegi õigustada (kui see poleks nii üüratult kulukas ja naeruväärselt kehvasti organiseeritud enesetapp).

Osade inimeste ahnusel pole lihtsalt piire. Miks näiteks mina teenin praegu nii palju, nagu ma teenin, ent sooviksin rohkem? Mingi ürgne alalhoiuinstinkt ellujäämise nimel, korjata mammonat perse alla? Mis teeb inimesed nii sõltuvaks sellistest väärtusetutest väärtuslikest asjadest?

Mina lähen nüüd magama. Kerige teie ka!

tuleb vist ilus ilm

Sel aastal lendab häid uudiseid nagu kive üle naabri kapsaaia. KRS-One ja Marley Marl annavad sel kevadel koos plaadi välja, mis paneb mõnes mõttes lõpliku punkti 22 aastat tagasi alguse saanud tülinorimisele kahe New Yorgi linnaosa, Queensbridge'i ja South Bronxi vahel. Sellele vihjas juba Krisna austusavalduslugu QB räpimehele Nas'ile, mis lekkis võrku kuskil eelmise aasta viimasel kuul. Nüüd on aga kaks endist rivaali kokku salvestanud lausa plaaditäie materjali ja album nimega "Hip-Hop Lives" (jälgige sidekriipsu kahe silbi vahel) peaks ilmuma juba 22. mail.

Esimene singel plaadilt on lugu "Kill a Rapper", mis lahkab räpimeeste lahendamata jäänud mõrvajuhtumeid. Lugu on võimalik saada netis ajakirja Spine'i kodulehelt. Beats me, kas legaalselt või mitte. KRS-One & Marley Marl - Kill A Rapper.mp3

Sünnipäeva tähistamise on Mikk enam-vähem korda ajanud. Kõik on umbes perfect, ainult üks asi häirib natuke hinge - kui midagi metsa läheb, oleme Jarekule kuni 40k sees. Ja mul pole sellist raha. Nüüd tuleb üks rakseimatest osadest - panna kokku nimekiri inimestest, keda kutsuda. Kokku võib tulla kuni kolmsada inimest. Esimese hooga panin lähimad sõbrad paberile kirja. Sain seitse. Praegu on sinna veel umbes viis korda samapalju lisaks tulnud. Kui ainult Miku ja minu sõpruskond nii palju ei kattuks... Tegelikult on see vist isegi hea.

PS! Lubasin mingit oma biiti spraidireklaamis kasutada. Vaatab, mis juhtuma hakkab.

DIY (du-it-jorself)

Tänase päeva motoks on "fight your demons and do it yourself". Oli asi siis teise ajanappuses või lihtsalt mõistmatuses, kuid kõik, millega ma täna hakkama sian, pidin lõpuni ise tegema. Mis mulle väga ei meeldinud, sest nii oli ju raskem.

Kõigepealt töö. Kujundajad nagu topakad littisid sel nädalal töid kuhjade kaupa ette. Mul oli eilse seisuga ligi paarkümmend tegemata tööd. Teadsin, et ise ma sellest supist välja ei tule ja püüdsin ülemuselt abi pärida. Sain pigem noomida. Ja ühtlasi ka aru, et olen selles supis üksi ja muud pole teha ka, kui ise kaldale ujuda.


Ja ma sain sellega hakkama.

Hommikul vihastasin end herneks veel teisegi asja pärast. Eile oli tapvalt kurnav tööpäev ja üritasin koolilapsele nimega Mikk selgitada, et homseks ma seda kutsevärki korda ei jaksa ajada. Tüüp lubas siiski kella kaheksa ajal õhtul läbi astuda, et kujundada ja listi teha. Whatever.
Mingil arusaamatul kombel ei jõudnud ma tema tulekut isegi magama. Mis leidis aset umbes kell 23. Ta tõi altkäemaksuks Malibu rummi. Keegi ei ütle ju Malibule ei, mitte kunagi. Mind osteti haledamal kombel üles. Ja kiunudes nagu siga aia vahel saime kutse põhja kujundatud.

Nüüd on see raskem osa, kus ma pean kutse üksi lõpuni tegema. Loomingulisest kriisist olen üle saanud lihtsalt pimesi soperdamisega, nüüd on vaja tekst, värvid ja fondid ilusti paika saada. Ja siin oleks mul kohutavalt abi vaja. Sest ühekorraga 200 kutset välja lastes oleks nõme mööda panna.

Kärmed ajad on, sitaks kärmed. Ehk aitab minu teekond Tallinnasse ja Pärnu lähistele paaripäevasele seminarile pead natuke selgemaks saada.

//Jaylib - Champion Sound

segadus ja uudised

Praegu on paras segadus. Tööl on ka juba ummik ja magamatus ning hirmuäratavalt kena ilm (eriti eilne liivatorm) ei lase mul järjekorda sugugi vähendada. Haigelt kopp ees. Räägin siis uudiseid.

Nas annab Helsinkis kontserdi. Asukohaks Kaapelitehdas ja ajaks määratud 4.juuni 2007. Piletid tulevad müüki kolmapäeva hommikul kell 9:00 ja saab neid Stockmanni viiendal korrusel asuvast Lippupalvelu kioskist näiteks. Huvitav, kas ma ka lähen? (see oli irooniaga küsitud, sest Nas on mu lemmikräppar number üks).

GTA IV ehk siis Grand Theft Auto Neli tuleb 16. oktoobril välja, korraga nii PS3 kui Xbox 360 konsoolile. Tegevus toimub sedakorda taas Liberty City's (ilmselgelt New York) ja treilerile tuginedes julgeks väita, et peategelaseks on ida-euroopa või moldaavia päritolu pätt ja kaabakas, kes end eelnimetatud linnas teostama ja elatama hakkab. Mõned päevad tagasi avaldatud reklaamvideoklippi näeb siit ja välimuse järgi tundub kena.

EMI korraldas teisel aprillil pressikonverentsi, mille käigus andis teada, et paneb juba mais oma muusikakataloogi DRM-vabalt ja endisest kaks korda kõrgema helikvaliteediga iTunes'i (ja tulevikus ka mujale) müüki. Siiski peaks märkima, et pisut tõuseb ka lugude hind, kuid saadavad privileegid on märkimisväärsed. Otsus ilmselgelt kannustatud Apple'i looja Steve Jobsi veebruarikuisest arvamusartiklist. Lisaks nimekiri EMI alla kuuluvatest artistidest.

Mina isiklikult (see on siiski isiklik blogi) olen viimasele otsusele kahe käega poolt, sest siiani said muusikat tirides enim üle just need, kes selle eest maksid. Seda nii piiratud helikvaliteedi kui ka koopiakaitse pärast, mis ei lasknud seda varundada ega kasutada igas mõeldavas pleieris.

jasper redd

Olen näinud mitmeid stand-up koomikuid, paljud neist ka Jasperist paremad. Kuid mulle meeldib tema ellusuhtumine ja originaalne viis asjadele vaadata. Cause he likes the idea of being nutritious.

Isiklikud lemmikud on endiselt Pablo Francisco, David Cross, George Carlin, Bill Hicks, Dave Chapelle, Lewis Black ja mõned veel. Comedy Centrali palgalistest naerutajatest Stephen Colbert, Bill Maher ja Jon Stewart.

PS! Kas kellelgi on mingit materjali Lenny Bruce'ilt?