we won the what?

The Colbert Report, 23. juuli. Soovi korral vaata siit või tiri torrent.

neljapäev noh

viisin raamatud vanalinna ära ja paberid viisin teise kooli. siis tegin paar tundi tööd, ostsin ristole suitsu, s6itsin liberty city's, lugesin septembri playboy läbi ja sain kingiks üdi eksklusiivse demo. vahetasin köögis elektripirni ära ja hiljem käisin nii muuseas tulevaste kolleegidega piljardit mängimas. neljapäev noh.

//MGMT - Time to Pretend

how about a magic trick?

Täna maadlesin ma taas pool päeva oma vana tuttavaga, keda ma mitmeid aastaid polnud kohanud - panic disorder. Aga siis andsin talle jalaga munadesse ja kuradi hea tunne oli. Igaks juhuks peab ikka uue tabletipurgi sebima.
Homme-ülehomme saavad olema retsilt kiired päevad, asju on korda vaja ajada. Mulle meeldib kui tempo sees on, nende jobude tühimike pärast graafikus mul mitmed asjad seisma jäävadki. Ses suhtes andekas aeg palavikus olemiseks.

Kusjuures üks põhjus miks ma ka kehva töö peale tahaks on see, et stressis olles kirjutan ma obviously rohkem. Blogin ja... kirjutan äkki ühe käsikirja ka valmis.

//Keane - Spiralling

hala ja su blogi loetakse

ma ilmselgelt ülereageerisin eelmises kirjutises. või on asi lihtsalt selles, et enamus kolleege on noored kenad tšikid. ja töö ise on ka suht labane ja maksab natuke raha ka. igatahes on täna õhtul tunduvalt rohkema üle mõelda kui eile, sest ma peaks homseks nagu ära otsustama. suht perse.

kool on siiski prioriteetsem, kui need kaks kokku ei lähe, peab töökoht painduma.

sellise asja leidsin ka üles: sampler 2005

a job ain't nuthin' but work, right?

täna juhtus midagi, mis rebis mind uinutavast unistuste kookonist välja ja viskas julmalt reaalsusesse. ma ei tea enam, kas peaksin endiselt taga ajama õhulosse, mis mu elule siiani sihi on andnud, või peaksin sihtima madalamale ja valima mõistlikuma, aeglase surma?

sealjuures ma siiani päris ei hoomanud, kui vähe usku teistel minusse on. seda on ütlemata sitt teada ja veelgi raskem ümber lükata. ja siis ma ei tea, kas ma peaks "aru pähe võtma" ja olema samasugune kotipoiss nagu mu korterikaaslane (kellest on saanud oma ambitsioonituse ja kompleksidega mu tülgastuse võrdkuju)? või võiksin ma siiski vähemalt üritada oma potentsiaali tõestada, ka läbikukkumise tõenäosuse kiuste?

lihtsalt, et te täpsemini aru saaks. tegemist on trükikojaga, mis asub viletsas rajoonis ühe korrusmaja korteris, hõlmab endas umbes nelja töötajat, kesist palka ja üheksast viieni tööd. see oleks Tartu laks all over again ja ma suht vihkasin seda perioodi. ma vihkasin oma saamatust, tüdimust, rutiini, ambitsioonitust, üksindust. see oli minu sisemine surm. see oli see, mille juurde ma lubasin enam mitte naasta. nüüd on see nagu üks mu reaalsematest valikutest. ja sinna kõrvale ei mahu just väga palju kooli.

see'p see on, kui plaanide ja tegelikkuse vahele liiga lai ruum tekib.

//Björk - I've Seen It All (video)

i miss my nolife

Ma pole üsna pikka aega kirjutanud ja põhjus on väga lihtne - ma ei viitsi. Ootasite mingit muud põhjust? Loodetavasti mitte.

Viimasel ajal on tegevust (minu tavapäraste normide kohta) ikka liiga palju. Mul on plaan raha säästa, aga seda on raske teha, kuna kõik üritavad mind järjepidevalt sotsiaalsetesse situatsioonidesse vedada. Lisaks on mul endiselt vaja elu rööpasse ajada. Ja see nõuab aega ja energiat. Ilmad on ka koledad.

No work and all play makes Jack a worthless hobo.

Грузинская CCP

Gruusia on riik Taga-Kaukaasias Musta mere idarannikul, mis piirneb Venemaa, Aserbaidžaani, Armeenia ja Türgiga. Lõuna-Osseetia on tunnustamata vabariik Gruusias. Rohkem kui 70% Lõuna-Osseetia kodanikest on Venemaa kodakondsus. Põhja-Osseetia Alaania Vabariik on juba autonoomne piirkond Venemaa Lõuna föderaalringkonnas.

Ma hea meelega võtaks sõna, aga mulle tundub, justkui oleks ma juba kõik ära rääkinud. Ilmselgelt pikalt ette planeeritud (väed mobiliseerusid tundidega) ja täpselt ajastatud (pekingi olümpiamängud ja noor-isamaa suvepäevad) rünnakuga, mille eesmärgiks on separatistlik Gruusia osad (Lõuna-Osseetia ja Abhaasia) kasvõi kaudselt oma kontrolli alla saada. Ja Venemaa ja Gruusia väited kaotuste kohta erinevad kardinaalselt, tuletades meelde vana head Nõukogude aega, kus numbrite kirja panemiseks polnud vaja fakte teada. Mis iganes aitab konflikti eskaleerida, propagandakombain veereb ilusti. Pikemalt konflikti tagamaadest saab lugeda siit.

Küberrünnakute tõttu on Gruusia Välisministeerium sunnitud blogima. Hämmastav on, et läänemaailm paistab asja seekord üsna tõsiselt võtvat. Ma loodan, et seekord astus Venemaa Föderatsioon lõpuks vale konnasilma peale. Samas Lõuna-Osseetiast peab Gruusia arvatavasti siiski suu puhtaks pühkima.

Lahedad pildid ka lõppu.