Disk Error, Please Insert Disc
On teil olnud paanikahäireid? Kui silme eest tõmbab mustaks, lips tõmbab kaela ümber pingule. Ebamugavustunne nii väljakannatamatu, et sa rebid ja röögid, unustad igasuguse arukuse ja eneseväärikuse, kasvõi roomad ja nutad, et minema saada. See on väljakannatamatu tunne.
Mul ei ole enam paanikahäireid. Aga see tunne on meeles. Ja ma hakkan lõpuks enam-vähem haarama, mida ma endale kokku olen keeranud. Salamisi isegi ootasin, aga ei arvestanud, et see nii nüri saab olema. Olgem ausad - mul polnud aimugi. Mu elu on perses ja mul on saanud otsa inimesed, keda selles süüdistada. Ka inimesed, keda usaldada, hakkavad otsa saama. Inimesed, kes mind usaldaks. Kogu sita olen jällegi ise kokku keeranud.
Ma lootsin, et teadvustamine tooks muutust. Olen passinud viimased 15 kuud ärevas ootuses, et midagi juhtuks. Ükskõik mida. Lihtsalt iseenesest. Pööraks asjad ringi, näitaks tee kätte. Mitte et käed rüpes passimine ja bitchimine oleks kunagi olnud parim karjäärivalem, aga ma olen osanud selle ekstreemsusteni viia. Tirida ka teisi kaasa nagu musta auku. Näinud neid välja rabelemas ja edasi liikumas. Ja nad saavad hakkama. Kõik ju saavad.
Tagasi. Tagasi oma mulli. Minu mull. Mu turvaline pingviiniga koobas. Safe spot. Justkui käiks linnas ja kõik kõik ümbritsev paistab justkui läbi udu, iga heli on sust miilide kaugusel ja kõik mis juhtub, juhtub kellegi teisega. Midagi halba ei saa siin aset leida ja kõik saab lõpuks korda. Happy ending guaranteed.
Mind on tegelikult elu aeg sitaks kottinud, mida teised inimesed minust arvavad. Pole minu süü, sain selle verega kaasa. Mind on nii kasvatatud. Valehäbist jätan asju tegemata, ütlemata. Pigem vaikin kui vaidlen. Käin heameelega mööda seinaääri. Olen see vaikne tüüp nurgast. Ei häiri. Kuid viimasel ajal on miski muutunud. Mind ei huvita enam, mida teised minust arvavad. Aga see pole hea asi, mitte minu puhul. Minu puhul on see põhi. Kontroll on maas. Kaputt.
Ainus, millest ma mõelda suudan, on safe spot. Ma tean, et ma ei tohi sinna minna. Ma pean selle pasa alla neelama ja seda händelima. Saama sellest tugevamaks, õppima ja hakkama kõike taas nullist kokku panema. Tükk tüki haaval. Aga ma tunnen end vanana. Justkui oleks ajavoolu kursist kõrvale jäänud. Tuba, mida pole aastaid avatud. Ma ei tea, kas mul on aega ja ma ei julge viivitada. Ja siis ma ei teagi, mida teha. Kas olla lootusetult ambitsioonikas või lootusega ambitsioonitu.
Mõistus on sõlmes. Vaikselt sosistan enese ette, mida siiani iga päev järgemööda - küll homne toob selgust..
Mul ei ole enam paanikahäireid. Aga see tunne on meeles. Ja ma hakkan lõpuks enam-vähem haarama, mida ma endale kokku olen keeranud. Salamisi isegi ootasin, aga ei arvestanud, et see nii nüri saab olema. Olgem ausad - mul polnud aimugi. Mu elu on perses ja mul on saanud otsa inimesed, keda selles süüdistada. Ka inimesed, keda usaldada, hakkavad otsa saama. Inimesed, kes mind usaldaks. Kogu sita olen jällegi ise kokku keeranud.
Ma lootsin, et teadvustamine tooks muutust. Olen passinud viimased 15 kuud ärevas ootuses, et midagi juhtuks. Ükskõik mida. Lihtsalt iseenesest. Pööraks asjad ringi, näitaks tee kätte. Mitte et käed rüpes passimine ja bitchimine oleks kunagi olnud parim karjäärivalem, aga ma olen osanud selle ekstreemsusteni viia. Tirida ka teisi kaasa nagu musta auku. Näinud neid välja rabelemas ja edasi liikumas. Ja nad saavad hakkama. Kõik ju saavad.
Tagasi. Tagasi oma mulli. Minu mull. Mu turvaline pingviiniga koobas. Safe spot. Justkui käiks linnas ja kõik kõik ümbritsev paistab justkui läbi udu, iga heli on sust miilide kaugusel ja kõik mis juhtub, juhtub kellegi teisega. Midagi halba ei saa siin aset leida ja kõik saab lõpuks korda. Happy ending guaranteed.
Mind on tegelikult elu aeg sitaks kottinud, mida teised inimesed minust arvavad. Pole minu süü, sain selle verega kaasa. Mind on nii kasvatatud. Valehäbist jätan asju tegemata, ütlemata. Pigem vaikin kui vaidlen. Käin heameelega mööda seinaääri. Olen see vaikne tüüp nurgast. Ei häiri. Kuid viimasel ajal on miski muutunud. Mind ei huvita enam, mida teised minust arvavad. Aga see pole hea asi, mitte minu puhul. Minu puhul on see põhi. Kontroll on maas. Kaputt.
Ainus, millest ma mõelda suudan, on safe spot. Ma tean, et ma ei tohi sinna minna. Ma pean selle pasa alla neelama ja seda händelima. Saama sellest tugevamaks, õppima ja hakkama kõike taas nullist kokku panema. Tükk tüki haaval. Aga ma tunnen end vanana. Justkui oleks ajavoolu kursist kõrvale jäänud. Tuba, mida pole aastaid avatud. Ma ei tea, kas mul on aega ja ma ei julge viivitada. Ja siis ma ei teagi, mida teha. Kas olla lootusetult ambitsioonikas või lootusega ambitsioonitu.
Mõistus on sõlmes. Vaikselt sosistan enese ette, mida siiani iga päev järgemööda - küll homne toob selgust..
